Kujutle, et on päikeseline hommik kohalikus lasteaias, kus väiksed meeled on täis elevust. Õpetaja püüab selgitada lastele ookeani imesid, näidates pilte delfiinidest, merikilpkonnadest ja ehk ka mõnest allveekindlusest — asjad, mis haaravad laste kujutlusvõime. Kuid siis, just kui elevus kasvab, kaldub õpetaja oma plaanist kõrvale ja räägib millestki palju vähem mängulisest: torpeedo peadest.
„Mis on torpeedo pea?“ küsib noor Timmy, tema süütud silmad täis uudishimu.
Noh, torpeedo pea on osa torpeedost – relvast, mis on loodud liikuma veekogul uskumatul täpsusel ja jõul. See on sujuv, tihti meenutab raketti ja on kavandatud lõikama läbi vee suure kiirusel ja surmava jõuga. Loomulikult pole lastele lasteaia klassiruumis see midagi mõistetavat, sest nad on rohkem huvitatud pliiatsite jagamisest kui sõjatehnoloogia mõistmisest.
Õpetaja, püüdes oma parimat torpeedo pea mehhanismide selgitamiseks, kuuleb siis ühe lapse küsimust: "Kas torpeedod käivad koolis nagu meie?" Klassist tõuseb naerupahvak. Õpetaja, nüüd närviliselt naerdes, mõistab, et see polegi klassitund, mida ta ette oli kujutanud. Kuid on midagi võluvat, kuidas lapsed suudavad isegi kõige tõsisemad teemad muuta millegi fantaasiarikkaks ja süütuks.
